Friends

Friends
And friends of friends

Food

Food
All the food i can eat

Photoshoots

Photoshoots
Photos of people and others

Tervisest

Hetkel on mul opist möödas kaks ja pool kuud. Kui päris aus olla, siis on elu ja olu raskemaks läinud, mitte vastupidi. Kui alguses oli kõik ilus, siis mida aeg edasi seda enam hakkab raskemaks minema. 
Teise kuu kukkumisel hakkasid igasugused 'põnevad' asjad juhtuma. Minu menüü ainult kahaneb. Sellised igapäevased toiduained nagu kartul/makaron/riis on muutunud talumatuks. Riisi talumatus tekkis kiirelt ja on jätkuvalt püsima jäänud. Kartul on selline toiduaine mille vastu mul on isu täielikult kadunud. Makaron on kõige viimane, mis menüüst välja lendas (vähemalt ajutiselt). Käisin hiljuti ka esimesel kontrollil arsti ja toitumisnõustaja juures. Ning selgus, et makaron on asi millest paljud loobuvad. See ei seedi nii hästi ja seda on väga keeruline lõpuni välja närida. 



Olen ka tähele pannud, et ma ei ole ikka veel saanud oma söömisrütmi kätte. Mis ajab mind suhteliselt närvi. Viimased nädalad olen vähemalt korra päevas ühe toidukorra välja öökinud. Nii ma oma hirmutatud hingega söön võimalikult tagasihoidlikult, midagi mille närimine poleks keeruline ja seediks hästi. Lisaks on minu võime täis kõhtu hinnata kahanenud. Üldse, kuidagi väga probleemseks on hiljuti läinud. Mul on tihti halb sellest, et olen midagi talumatut söönud või söön liiga kiiresti ja öögin kõik uuesti välja. 



Olen suhteliselt murtud. Linnas otsustasin proovida esimest korda kookosvett ja sellele järgnev reaktsioon oli minu viimane piisk. Ma olen kuri ja õnnetu. Ja mitte kunagi ei proovi ma midagi uut linnatänaval. Lippasin kiirelt koju, et mitte keset linnatänavat roopida. 
Koju jõudes oli kõik jälle korras. Selline mäest üles  mäest alla värk ei istu mulle. Kõigele lisaks hakkasid ''lõpuks'' mu juuksed välja langema. Arsti juures just õitsesin, et peale oppi on minu kiharad just paremaks muutunud (ilmselt vitamiinidest). Selle peale arst hoiatas, et juukselangus ilmselt alles tuleb kuskil kolmandal kuul. Päev hiljem pidin dušši all kreepsud saama, äravoolu rest oli täiesti umbes. Nii ma siis korjan iga hommik oma padjalt peotäie juukseid ja valmistun mütsi pähe tõmbama. Kui mind tänaval näete ja minu peanahk teid juuste vahelt pimestab, siis teate mitte mainida. Ma olen liiga serval, see võib halvasti lõppeda :D
Miks ma räägin seda üldse? See on minu viis natuke auru välja lasta ;)

9 comments

  1. Kõike head sulle! Kurb lugeda, et tervis juksib.

    ReplyDelete
  2. Oi-oi! Loodan, et saad ruttu tervise korda! Mul on juukseid korralikult ära tulnud stressi pärast ning paksud patsid pole senini tagasi tulnud - olukord on veidi parem kui varem, kuid mitte roosiline. Eks juuste teema on alati selline.. hell teema. Eriti sellistes situatsioonides. Jõudu ja jaksu, hoian sulle igati pöialt! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen alati võidelnud juukse väljalangevusega. Viimased paar aastat on kilpnäärme pärast juukseid välja langenud, niiet iseenesest midagi uut pole. Aga sellises koguses pole siiani veel siiski langenud! Lohutan end sellega, et paari kuu pärast peaks see jälle normaliseeruma! :)

      Delete
  3. on the bright side: sul on umbes kümme korda rohkem juukseid kui teistel naistel, seega isegi kui pooled välja kukuvad on veel ilus :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ja isegi kui langeb ebareaalselt palju, siis pole päris nii nõme seis kui oleks mõnel teisel. Mul ju selline kohev ja kräsus kihar, varjab ära :D

      Delete
  4. Kas saad mingitest nö numbri erinevustest ka mainida?
    Kui kaua või palju see juuste väljalangemine kestma peaks? :/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arst ütles, et orienteeruvalt kolmas kuni kuues kuu!

      Delete
  5. Absoluutselt. Sinu blogi, sinu valikud :)
    Palju jõudu ja jaksu!

    ReplyDelete