Friends

Friends
And friends of friends

Food

Food
All the food i can eat

Photoshoots

Photoshoots
Photos of people and others

Natuke juttu liiga pikkadest pühadest

 
Ma ei tea kuidas teiega, aga mina olen küll pühadest täiesti läbi. Minule jõudis piir juba pidu ja pool enne kui see müra kõik läbi sai. Muidugi olen ise ka süüdi, sest tegemisi tekitan endale vaid juurde. Teate... ambitsioonikalt usun, et energiat jagub kallitele inimestele rohkem ja pealekaubagi. Aga vat keha nii ei arva. Mina olin peale nelja jõuluüritust nii kutu kui kutu olla annab. Organism oli lõpuks nii nõrk, et lasi läbi isegi viiruse,  mis mind kiirelt maha niitis. Selle arvelt jäi mul aastavahetus tagasihoidlikult olematuks. Veetsin selle üksi kodus. Jah üksi ja kodus. Fenomenaalne nähtus, et keegi veedab selle ühe öö aastas üksi. Ma ei joonud rohkem kui lonksu veini ja ei löönud kellegagi pokaale kokku. Ilutulestiku pildistasin üles ainult tehnilise oskuse lihvimiseks. Välja minnes panin isegi parruka pähe, et keegi ära ei tunneks ja embama ei hakkaks. Olin nagu hiljaks jäänud Grinch, pahur ja valmis uue aasta röövima... kõigilt!
Selline pahur jutt on liiga pika jõulu tagajärg. Vähe sellest, et meie jõulud näevad rohkem ja rohkem välja nagu jaanilaupäev, oli igasugune jõulumeeleolu null. Isegi last christmas song jättis tuimaks. Tavaliselt on see küll selline nupp kuhu vajutada, et  maailma armastus südamesse pääseks. Üks kahetsus jäi, et ma ei jõudnud jõuluajal Tallinna vanalinna. Muidugi ei ole see poolt kah nii efektne kui lund maas pole, aga see on talvel minu must-see koht. 
Et soola haavale raputada, unustasin eile Sherlock'it vaadata (kirjutasin postituse eile ja eile õhtul selle ka siiski ära vaatasin... SUPER). See on minu jaoks nii suur kaotus ja ebaviisakas. Aga mis mind kohe rahustas oli vimm Sherlock'i tiimi vastu... järgmine episood tuleb alles aasta 2017. Kuidas on see õiglane. Tahaks lausa nutta. Ma vist olen juba selle lainel, et see sai läbi kolme esimese hooajaga, sest siis pidi nii pikalt ootama ja unustasin ära, et see üldse eksisteerib.
Ma olen ikka päris ärevil seda postitust kirjutades, taon klahve nagu pooletoobine. Peaks vist tihemini emotsioone maha trükkima, vastasel juhul tirin varsti klahvid üldse välja :D
 

 

No comments